Sa oled siin

Ott Koik

Kõne Eesti Vabariigi 98 aastapäeval.

Me tähistame täna Eesti Vabariigi, meie kodu, 98. sünnipäeva. Meie riik on jõudnud kõikide takistuste kiuste soliidsesse ikka, aga milline see kodu meil ikkagi praegusel hetkel on? Täna räägitakse palju minevikust, aga noore inimesena suunaksin mina pilgu sellele, mis meid ees ootab. Edukalt on suudetud luua väliskuvand Eestist, kui väikesest, aga see-eest töökast, nutikast ja innovaatilisest riigist. Selline positiivne imago on leidnud kajastamist ka mitmetes maailmas olulise mõjuga väljaannetes ja minule isiklikult on see väga meeltmööda. Kahjuks on just viimasel ajal suisa viiruslikult levimas oht, mis nõrgestab seest poolt tugevalt nii eelpool mainitud kuvandit kui ka meie igapäevast heaolu siin riigis. Selleks ohuks on rumalus, mida teiselt poolt võimandeb tahtmatus probleemidega tegeleda. Näiteks, mõned aastad tagasi oleks lausa naeruväärsena kõlanud väited, et Eestis leidub reaalselt mitmeid lapsevanemaid, kes eirates kõiki professionaalseid arvamusi ja hoiatusi, joodavad oma lastele haiguste raviks pesuvalgendajat või et 2016. aastal tõstatatakse uuesti küsimus maa lapikusest. Pigem sai analoogsetest ja kohati tragikoomilist juhtumitest lugeda ajalehe nupukesest, mis kajastas järjekordset juhtumit mõnes Lääne-maailma heaoluriigis. Nüüd toimub see kõik siin, Eestis. Muidugi on tegu väga ekstreemsete näidetega, mida ei tohi kindlasti üldistada kogu rahvale, kuid sarnast rumalat ja reaalsusest väga kaugel paiknevat käitumist järgivaid ja propageerivaid ilminguid ning liikumisi on teisigi. 

Eesti on vaba riik ja igal ühel siin on õigus omale arvamusele ja selle avaldamisele, kuid üsnagi igapäevaseks on muutumas olukord, kus see, mida ütlevad oma ala spetsialistidena näiteks teadlased, tembeldatakse koheselt äraostetud ja riigi poolt mõjutatud valeks, samas kui näiteks usaldatakse pimesi, tihtipeale anonüümseteks jäävatest allikatest pärinevat tõestamata informatsiooni. Siinkohal tahaks ma ära kasutada mulle antud võimalust pöörduda kõigi teie poole, kallid kaastudengid. Ma tean, et see kõlab klišeena, aga võti teadusliku teadmise jõudmiseks rahvani, peitub just meis endis. Me ei tohi selliste pseudoteaduslike ilmingute korral käituda ükskõikselt, suhtumisega „las nad arvavad, mida tahavad“, vaid andma endast maksimumi, et teaduse populariseerimise ja läbipaistvamaks muutmise kaudu jõuaks oluline teave ka kitsast teadlaskonnast rahvani. Me peame enda jaoks selle väljundi leidma. Õigupoolest, ei teeni ju teadus esmalt mitte riigi ega veel vähem ülikooli, vaid just rahva huve. Siin ei ole enam tegu peenhäälestamisega, vaid süsteemse tööga rahva harimisel. Ainult sellisel juhul saab loota, et kodukeemia kaob rahvameditsiinist ja müstilised tuuleveskitega võitlevad sõdalased tänavapildist. Samas, vahest on pseudoprobleemide meie igapäevaellu imbumise näol tegemist Eesti jõudmisega heaoluriikide hulka, kus sarnaselt eelpool mainitud Lääne-riikidega lõbustab rahvas ennast tõsiste probleemide puudumisel nende väljamõtlemisega. Võibolla ongi see indikaatoriks meie riigi täisikka jõudmisest. 

Telli voog RSS - Ott Koik